Külad

Kant ehk paikkond on sotsiaalne ja kultuuriline asustuse algkooslus, millel on ühine „meie tunne”. See on ala, mida asustab konkreetne kogukond ja mis on neile „oma”. Kant moodustub enamasti mitmest asulast: kas keskus ja selle ümber koondunud asulad või olulise keskuseta külade rühm. Õru kandi puhul on tegemist keskuse ja selle ümber koondunud küladega.

Õru vald jaguneb kaheks kandiks:

  • Õru kant hõlmab endas ümberkaudseid külasid: Kiviküla, Lota, Õruste ja Uniküla,
    mille keskuseks on Õru alevik.
  • Priipalu kant hõlmab endas Priipalu küla ja teda ümbritsevaid külasid: Killinge, Mustumetsa ja Õlatu.

Põhiliselt hajaasustusega küla, milles keskuse moodustab Unikülla viiva tee alguses asuvad elamud, rajatud kaheksakümnendate aastate lõpus (5 majapidamist), olles jätkuks seal varem asunud algkooli (suleti 1971) hoonele ja paarile vanemale talumajale. Samas ka Suures Isamasõjas langenute vennaskalmistu. Õru oja ja tema piirnemistel kaitstavad elupaigatüübid: siirde ja õõtsiksood,allikad ja allikasood. Küla poolitab Jõhvi – Tartu – Valga maantee. Viljakad põllumaad annavad võimaluse tegeleda teraviljakasvatusega ning loomakasvatusega. Valga lähedus (16 – 20 km) meelitab looma kodu piirkonda, samas käia tööl Valgas. Nii ongi planeeritud piirkonda mitmed elamuehituse alad. Puhkeala endise koolimaja ümbruses ja koolimaja võimaldavad tegeleda mingil määral turistide teenindamisega (nt rahvusköök), keda Via Hanseatica trassi arenedes peaks olema piisavalt.

Õru algkooli hoone oootab investorit

Õru hoiuala, Natura 2000

Kõige töisem oma tegemistelt ja kõige kirjum oma rahvustelt on Õru vallas Õru alevik. Rajatud Saksamatsi talu maadele (nii – öelda tühjale maale) olid siia koondatud tootmine (farmid) kui elamud. Elamufond – 120 korterit korrusmajades – annab võimaluse majutada siia tootmiseks vajalikku tööjõudu, seda siis kui taastatakse loomakasvatusfarmid. Praegune palkmaja tootmine peaks laienema ja arenema. Via Hanseatica trassil asudes on võimalik majutusasutuste teke, turiste teenindavate ettevõtete laienemine ja uute rajamine. Õru alevikule jääb administratiivkeskuse roll, isegi valdade ühenemise järel jääks siia avalikke teenuseid pakkuvad asutused (osavalla kontor), aga samuti lasteaed-algkool, raamatukogu ja postkontor.
Herbert Viidingu viimane kivi (Avaldatud ajakirjas Eesti Loodus september 1989)
Kivi on kaitstava looduse üksikobjektina looduskaitse registris nr 897 all registreeritud Õru rahnuna.
 
Aastatel 2006-2007 toimus Õru valda läbiva Jõhvi-Tartu-Valga maantee remont. Remondi käigus ehitati Õru aleviku piires ka tee jalakäiatele ja jalgratturitele. Välja ehitati parkla koolimaja ja Epre kaupluse juurde. Koolimaja esine parkla ja autobussipeatused said valgustuse.Uued bussiootepaviljonid paigaldati lisaks Õru alevikule ka Parmule, Õrustesse, Kikkale, Killingele ja Priipallu. Vallaeelarveliste vahenditega summas ca 300 000 krooni uuendati 2006-2007 aastal Õru aleviku tänavaid.

Valgustuse rajamine Õru alevikus

---

Uniküla mõisat ja kooli tähistav kivi

Uniküla on vaimne koht. Siit on alguse saanud Õru valla kool (Ülesoo - Päidu talu 1768), siin on sündinud koolmeistri pojana luuletaja, kirjanik ja koolmeister Friedrich Kuhlbars (1841 - 1924), eesti kirjakeele grammatika õpiku autor Hans Einer (1856 – 1927). Kes ei teaks Fr Kuhlbarsi „Kui Kungla rahvas kuldsel aa’l ....” ,”Mu isamaa armas” või „Teele, teele kurekesed”. Fr Kuhlbarsi loomingu kesksel kohal olev kannel aga ehib Õru valla lippu. Uniküla mõis, mida aastatel 1920 – 1940 kasutati koolimajana, põletati 1941 aastal. Et Unikülas oli mõis, näitab veelkord Uniküla vaimsust – ehitati ju mõisad ainult hea auraga kohtadesse.

Mõisast on säilinud park ja ait (ümberehitatud). Park on kujunenud aastatega keskseks kohaks hajaasustusega külas. Küla äärealad olid nõukogude raketibaaside all ja seepärast on nendelt aladelt hävitatud kõik talud.Siin toimuvad iga kahe aasta järel Uniküla päevad, millised on suunitlusega just vaimsusele. Pargis on lõkkekoht (jaanituli) ja võrkpalliplats. Vaimsuse tõstmiseks, paikkonna tutvustamiseks,külaelu edendamiseks ja olnu meenutamiseks on oluline Uniküla päevade jätkamine, uuendades päevade sisukust Fr Kuhlbarsi luuleauhinnaga, mida võiks välja anda koostöös Viljandi linnaga, kus Fr Kuhlbars oma elutöö tegi. Unikülas on võimalused turismitalude rajamiseks, maaliline loodus pakub naudingut suusatajatele.

 

FRIEDRICH KARL JOHANN KUHLBARS    (17. (5.) 08.1841 - 28.01.1924)

 
Unikülas asub luuletaja Friedrich Kuhlbarsi sünnikoht. Kunagi seisis siin tulevase kirjaniku sünnipaigaks saanud Uniküla koolimaja. Kunagise hariduskolde järgi kutsutakse seda praegugi Koolitareks (-taluks). Koolimaja põles maha aastal 1941. Nüüd seisab siin õues luuletaja ja kooli mälestuseks hall maakivi, millele kinnitatud tahvel teatab:
 
Siin asus Uniküla koolimaja kus 17.VIII 1841 sündis kirjanik Friedrich Kuhlbars
 
Luuletaja isa Jakob Kuhlbars (Zeiger) põlvnes Nõo kihelkonnast Unipiha Ala-Kiisa talust. Kui ta Tartus koolis käis, tõlgiti ta kodutalu nimi saksa keelde (Kuhlbars - kiisk) ja sellest kujuneski jäädav perekonnanimi Kuhlbars. Mõisa loaga õnnestus luuletaja vanaisal Jaanil koolitada oma poeg Jakob koolmeistriks. Üks koolivend soovitas talle koolmeistri koha Sangaste Unikülla, kuhu kohalik mõisnik kuulsa väejuhi Barclay de Tolly poeg Magnus Barclay de Tolly oli maarahva lastele asutanud kooli. Jakob Kuhlbars alustas suure püüdlikusega koolitöid ja rajas koolimaja ümber ilusa aia, kus kasvas rohkesti puid, põõsaid ja lilli, mida ka mõisnik käis imetlemas. Koolimaja otsa ehitas ta palvemaja, kus pidas harda vennaste-koguduse liikmena palvetunde. Oma õpilastele ta soovitas oma kodu- ja eriti  viljapuuaedade rajamist, õpetas neile puude silmamist ja raamatuköitmist. Paljud ta kasvandikud olidki ümbruskonnas esimesed suurte "uibuaedade" rajajad.
 
Kirjaniku ema Katherine (sünd Schumann) oli Olustvere aedniku tütar, kelle silmad hiilanud veel kõrges vanuses, kui ta jutustanud Viljandimaast ja oma noorpõlvest. Ta suri Unikülas 7. jaanuaril 1881, tema mehe elu oli katkenud juba 26. veebruaril 1868.aastal. Mõlemad on maetud Laatre 1. kalmistule, kus nende kalmud on paraku unustatud. Luuletaja kodukoha ümbrus on maaliline. Eriti kaunis oli koolimaja ümbrus oma suure aiaga, mis kevadeti õitses. Selle kohta ütleb laulik oma luuletuses "Vaimus vanemate ja venna hauakünkal:
 
Mu isa aiakese asutas,
Kus ema hoolsalt oli töötamas.
Seal vaatas tiigikene põõsastest, ei kao ta mu vaimusilma eest.
Ma näen, kuis... viljapuudes töötab mesilind.
 
Tiigikene, mis olevat õhutanud luuletajat laulukese "Vee peal" ("Kiigu, mu paadike...) loomisele, on püsinud tänaseni. Kirjaniku isa loodud viljapuuaed hävis lõplikult 1939.aasta külmade ajal. Küll aga on tee ääres kaks mändi, mis olevat kirjaniku isa Jakob Kuhlbarsi istutatud.
 
Luuletaja Friedrich Karl Johann oli oma vanemate teine laps, kelle lapsepõlv möödus üksinduses kauni looduse keskel, sest vanem vend Joosep viidi varakult naaber valda Tõllistesse kooli. See võis olla üheks põhjuseks, miks kirjanikul tekkis kalduvus üksindusele. Vanemas põlves kujunes kirjanik täielikuks erakuks. Oma esimesed kooliteadmised sai luuletaja oma koolmeistrist isalt. Omajagu aitasid seda kujundada talu sulaselt Jaan Külvajalt kuuldud rahva-pärimuslikud lood. Õpinguid jätkab kirjanik Tartus 2. elementaarkoolis, lõpetas 1858.aastal Tartu kreisikooli ja 1861. aastal Tartu õpetajate seminari. Nüüd suundus ta Lätimaale Gulbene mõisa koduõpetajaks, kus andub edasiõppimisele ja alustab samal ajal ka oma kirjanduslikku tegevust. 1862.aasta sügisel asus Fr. Kuhlbars Viljandisse, kus ta töötas pedagoogina 33 aastat. Oma kirjanikunimeks võttis ta linna nime kus ta elas ja töötas – Villi Andi.
 
Suviti elas Fr. Kuhlbars vahetevahel vanemate, hiljem vend Joosepi pool, kes oli Uniküla kogukonna kirjutajaks ja suri 7. juunil 1917. Venna seltsis käis luuletaja Väikesel­ - Emajõel ja Virna järvel kalal või pardijahil. Mõned korrad pidas noor Kuhlbars Tõllistes ka kõneõhtuid ja isa eeskujul pietistlikus vaimus palvetunde Uniküla koolimajas. Pikemalt viibis ta isakodus 1867. aasta suvel ja kirjutas siin puhkusel olles teose "Laulik koolis ja kodus"1868. Selle tööga taotles autor eeskätt pakkuda kohast repertuaari laulu õpetamiseks lastele koos nootidega. Raamat levis laialdaselt j a sisaldas tänapäevani populaarseid lastelaule "Teele, teele, kurekesed", "Uinu, mu laps" jt.
 
Fr. Kuhlbars oli oma töös lugupeetud ja hinnatud inimene. Viljandis elas kirjanik üle veerand sajandi pensionärina nii, et vähesed tema olemasolust teadsid ja teda nägid. Kirjanik suri 28.augustil 1923. aastal ja on maetud Viljandi kalmistule.
 
Fr. Kuhlbars on eesti kirjanduse ajalukku jäänud lüürikuna. Ta tuli kirjandusse pärisorjusliku igandite vastu suunatud võimsa ühiskondliku liikumise tõusu ajal, mis toimus rahvuslike loosungite all. Tema loomingut on suuresti mõjutanud Faehlmanni muistendid, "Kalevipoeg", Jakobsoni isamaakõned, Koidula patriootiline lüürika, kuid kahtlemata ka kodunt kaasa saadud pietistlik-klerikaalne vaim. Kirjanik kuulub oma värssloomingu ulatuse poolest viljakamate eesti luuletajate hulka, kes on avaldanud üle kolmesaja luuletuse, vähemalt sadakond lastelaulu, paarsada mõttesalmi, arvukalt värssmõistatusi. Kõige arvukama liigi ta loomingust moodustavad isamaale pühendatud luuletused. Tema 1870.aastal ilmunud "Vanemuine ehk Neljakordne laululõng" sisaldab luuletaja isamaalaulude paremiku, nagu seda on "Kui Kungla rahvas kuldsel a'al", "Vanemuise laul", "Linda laul" jt. Fr. Kuhlbars oli lasteluule üks varasemaid viljelejaid ja selle paremik läks käibele koolis lauldavate lauludena. Üldtuntuks said "Õhtulaul", "Teele, teele, kurekesed", "Karjaste hommikulaul", "Kätkilaul" jt. 
 

Kui Kungla rahvas kuldsel a’al

 
Kui Kungla rahvas kuldsel a'al
Kord istus maha sööma
Siis Vanemuine murumaal
Läks kandle lugu lööma
 
    :,: Läks aga metsa mängima,
    Läks aga laande lauluga :,:
 
Sealt saivad lind ja lehepuu
Ja loomad laululugu
Siis laulis mets ja mere suu
Ja Eesti rahva sugu
 
    :,: Läks aga metsa mängima,
    Läks aga laande lauluga :,:
 
Siis kõlas kaunist' lauluviis
Ja pärjad pandi pähe
Ja murueide tütreid siis
Sai Eesti rahvas näha
 
    :,: Läks aga metsa mängima,
    Läks aga laande lauluga :,:
 
Ma laulan mättal, mäe peal
Ja õhtu hilja õues
Ja Vanemuise kandle hääl
See põksub minu põues
 
Friedrich Kuhlbars on avaldanud järgmised luulekogud: Wastse laulo ja kannel (1863), Laulik koolis ja kodus (1868), Vanemuine ehk Neljakordne Laulu-Lõng (1870), Laste laulik (1899), Kooli kannel (1908), Jõulu-pähkled ja teised luuletused (1910), Viliènde (1877), Vom Ostseestrande (1904), Kannel ning mõõk (1919), Villi Andi Luuletused I (1923), Villi Andi Luuletused II (1923), Villi Andi Luuletused III (1924).
 

Hans Einer (17.06.1856 - 23.02.1927) 

 
Hans Einer oli sündinud 17. juunil 1856 Tartu kreisis Sangaste - Laatre kihelkonnas Uniküla valla Kingo talu rehielamus rendiperemehe Matt Ei­neri peres eelviimase, kaheksanda lapsena.
Lapse ema Leena Lillehallik (sünd. 1818) oli Patküla valla Riiska talu peretütar, isa Matt Einer (1814) pärit Jõgeveste Jaasikse talust.
Esimese kirjaoskuse sai Hans kukepildiga aabitsast ja Martin Lut­heri katekismusest isa, ema ja õde Mari juhatusel. Ja et poisil oli hak­kamist kirjatarkuse peale, võis ta juba 6-aastasena käia Uniküla koo­limajas kirikuõpetaja Neumannile ette lugemas. Aastail 1866-1871 oli Hans juba täieõiguslik koolijüts.
1871. a. suri ta isa. Vaatamata pere tagasihoidlikele majandus võima­lustele jätkas Hans õpinguid San­gaste kihelkonnakoolis, kus õpe­tajaks oli noor Friedrich Eliaser, Cimze seminari kasvandik. Uus saa­tusehoop tuli 1874, kui suri Hans Eineri ema. Tema kohta kirjutas poeg hiljem ühes kirjas: "Kallis emakene, kes minu eest seiemaani nii heldesti hoolitsenud ja kasvatanud... Üksnes sel teel, et vennad ja õed, kes juba abielus ja iseseisva elu peal, mulle vahetamisi leivakoti andsid, läks mul korda õppimist kihelkonna­koolis jätkata..."
Hans Einer lõpetas kooli ees­kujulikult 1874. Ja sama aasta 25. augustist oli ta juba Cimze seminari õpilane. Siinne vaba vaim ja tahtmine aina rohkem teada saada viisid selle­ni, et õpilased paljukardetud "Saka­lat" hulga peale tellisid ja "eesti asja uurisid". Tõsi küll, aeg-ajalt laskis Janis Cimze endale mõne artikli ka ette lugeda ja tõlkida, et kindel olla, kas seal ehk midagi ohtlikku pole.
30. septembril 1878 anti värs­keile koolmeistreile diplomid kätte. Hans Eineril oli suur igatsus minna Saksamaale end täiendama, kuid koo­li juhataja Janis Cimze soovitusel tuli tal siiski enne kodumaal paar aastat töötada.
Esimene töökoht asus Valgast hoopis kaugel - Pärnumaal Tori kihelkonnakoolis. Oma elu kohta võõrsil kirjutas ta vennale: "Palun sind, et laseksid mulle ühe sängi teha, kuna siin pole ühtegi tislerit. Minu tuba seisab koridori ääres. Uks ja põrand on tooreist laudadest, mille vahele kuivamisega sõrmelaiused praod tekivad, kust külm ja tuul sisse tungivad. Hommikuti võisin pesunõus jäädki leida. Koolimaja ise on uus ja ruumikas." Kesine olme ei kohuta noormeest, kui aga tööd teha saab.
Kauaoodatud Saksamaa-reis jäi aga siiski ära - selle asemel tuli Hans Einer tagasi Valka, et siin teha suuri tegusid ja saada nende kaudu meie linna üheks suurmeestest.
1880.a. asutas rühm agaraid eesti mehi Valka nii eesti koguduse kui ka kooli. Kooli juhatama noor Hans Einer kaugelt siia kutsutigi.
Kool avati 15. märtsil 1880. See oli esimene eestikeelne kool Valgas. Maja asus Purakülas ja kuulus Hollertile. Sealt üüriti kooli tarvis kaks tuba - üks klassiruumiks, teine õpetaja elukohaks.
Kogu oma olemasolu jooksul aastani 1917 tuli koolil pidevalt maadelda majandusraskustega ja korduvalt vahetada asukohta. Siiski suutis Hans Einer palju ja kui vaadata ta õpilaste hilisemaid saavutusi, näeme et Johan Kõpust sai Tartu Ülikoo rektor, usuteaduse professor, Artur Uibopuust pangadirektor, Mart Jänesest aga Tartu suurkaupmees. Ja muidugi kõige tähtsam - neist kõigist said korralikud, töökad inimesed.
Ka ühiskondlikus tegevuses jõudis Hans Einer palju: 1881-1893 lõi ta kaasa Eesti Kirjameeste Seltsis, 1885-1923 koostas eesti keele grammatika õpikud koolidele, mida hiljem anti kordustrükkidena välja veel 19 korral. 1891 oli ta üks Valga Karskuse Seltsi asutajaid, 1902 "Säde" seltsi asutamise juures jne., jne.
Hans Einer oli Valgas õpetaja aastani 1918. Ta suri siin 23. veebruaril 1927.
 
Unikülas, maalilise Väikese-Emajõe kallastel, on koopad, kus ööbis Rootsi kuningas Karl XII aastal 1701
 
Käopäkk

Priipalu Apostliku Õigeusu Kirik

 
Vaade Priipalule 1915 a. 
 
 Valdavalt kompaktse asutusega küla välja kujunenud ja ehitatud Priipalu AÕK püstitamise järel. Uusi elamuid rajati sinna veel kaheksakümnendate aastate lõpus. Priipalu on ka valla ainuke kalmistu. Kalmistule on maetud Vabadussõjas langenud Künnapuu ja Aug, kelle hauatähised vajavad restaureerimist ja uuendamist. Kuulus ajalooliselt Kuigatsi valla alla ning sellest rahvastiku liikumine Puka valla suunas (perearst – Puka, kauplus – Kuigatsi). Priipalus on sündinud maalikunstnik Kristjan Teder ja tõpratohter Elmar Roots. Turismimagnetiks on kindlasti Eesti Apostliku Õigeusu Kirik, mille torn hävis tulekahjus 1971 aastal ja milline vajab taastamist. Restaureerimist vajab kogu kiriku katus ja olemasolevad sibulkuplid. Priipalu on tugevalt Via Hanseatica mõjutsoonis ja kindlasti annab ära kasutada tekkivat turismipotentsiaali kohalike elanike poolt. 
 
Priipalu küla tegemisi saab vaadata www.priipalu.pri.ee .
 

Kristjan Teder (30.06.1960 - 02.04.1960)

 
Kristjan Tedre sünnikodu
 
 
Kristjan Tedre sünnikodu  
 
Nii meenutas oma isa tema sajandal sünniaastapäeval poeg Eerik Teder
 
Minu isa maalikunstnik Kristjan Teder sündis sada aastat tagasi – 30. juunil 1901 Sangaste kihelkonnas Priipalu alevikus. Tema isa Jakob oli olnud Restus jm. koolmeister. Otepää progümnaasiumis äratasid tähelepanu Kristjani erksavärvilised akvarell maalid ja elava sõnastusega kirjandid. Järgnesid õpingud Hugo Treffneri Gümnaasiumis ning osavõtt koos teiste koolikaaslastega Vabadussõjast soomusrongil nr. 2, mida juhtis legendaarne kolonel Parts.
Seejärel oli isa esimeste hulgas kes astus Tartus asutatud kunstikooli Pallas. Sõjast osavõtt tagas tasuta õpingud. Ta töötas peamiselt Konrad Mäe maaliklassis, hiljem, 1933 – 1934 täiendas ta end Ado Vabbe maaliklassis. 1926. aasta sügisel isa abiellus ülikoolis kirjandust ja  kunstiajalugu õppiva Hilda (eestistatult Haldi) Sulega ning noorpaar sõitis Pariisi, kus isa õpinguid koos oma sõbra Adamson - Ericuga Vassili Šuhhajevi eraakadeemias. Prantsusmaal hakkasid K. Tedre maalid varsti tähelepanu äratama. Järgmisel aastal oli isal paar personaal näitust Pariisi galeriides. Šuhhajevi juures õppis ka üks hiinlane, kes korraldas I927. ja 1928. aastal Euroopa moodsa kunsti rändnäituse Aafrikas, Indias, Jaapanis ja Hiinas, eestlasi esindasid seal Pariisis õppivad Adamson – Eric, K. Teder ja E. Wiiralt. 1928. aasta kevadel ja suvel korraldas isa Adamson – Ericu, E. Wiiralti ja enda tööde näituse Oslos, Talinnas ja Pärnus, Pärnus võis näha ka tartlase Anton Starkopfi skulptuure. Need näitused pälvisid kriitikutelt tunnustavaid sõnu.
1929. aastal valmis K. Tedre varasema perioodi üks tuntumaid töid "Isa portree" mille omandas Eesti Rahva Muuseum ja mis rippus kümmekond aastat Raadil, muuseumi välisukse vastas - vana koolmeister Jakob Teder nagu tervitas sümboolselt kõiki külastajaid. Suvel tegi isa koos oma sõbra ja kaaspallaslase Karl Pärsimäega meie kunsti ajaloos ainulaadse maalimisreisi. Pärsimäe kodutalust Antsla lähedalt võeti kahe rattaga käru, pandi peale lõuendid, maalimistarbed ja toitu ning kahe või kolme nädala jooksul maaliti koos Võru- ja Setumaad, jõuti välja Petserini. Praegusel näitusel, on väljas üks töö sellest ajast- "Petseri kloostri motiiv". Kui Pärsimägi sõitis 1938. aastal Pariisi, siis isa korraldas tema maalide väljapanekut siinseile näitustele ja ka nende müümist. Kui sakslased pärast Pariisi okupeerimist arreteerisid Pärsimäe, algatas K. Teder allkirjade kogumise kunstnike, kirjanike jt. hulgas, et taotleda Pärsimäe vabastamist. Kui siinne omavalitsus pöördus korduvate palvete peale sakslaste
poole, oli kunstnik juba hukatud…
Noorel andekal kunstnikul oli paari - kolme töö müümisega aastas raske peret toita. 1930. aastal rentisid isa – ema Tartu Ropka aedlinnas suure aianduskrundi, kuhu hakati sugulaste ja pangalaenude abiga majapidamishoonet ehitama, mille mansardkorrusele ehitatud tuba jäigi meile elamiseks ja isale suviseks ateljeeks, hiljem ehitati teine tuba juurde. Kui hoone valmis ja sissetulekus saamiseks suur hulk kanugi muretsetud, langes ülemaailmse majanduskriisi tõttu munade hind, nii jäigi loodetud tulu saamata ja korralik elumaja ehitamata. Isa tegi raadil läbi aiandus- ja mesinduskursused ja hakkas rajama suurt puuviljaaeda, kuhu istutas väärtuslikumaid ja külmakindlamaid õuna- ja pirnipuid.
Hiljem aretas ka uusi sorte, pomoloogid panid ühele tema, aretatud õunapuule nimeks "Kristjan Tedre seemik". Isa rajas ka mesila ja tellis uuemaid tõuemasid, nende järglased olid, erakordselt rahulikud. Mesilasi käis isa vaatamas paljapäi. Mina olin tavaliselt suitsulõõtsaga abiliseks. Mett jätkus ka kirjanikest­-kunstnikest sõpradele.
Erilise hoole ja armastusega kasvatas isa lilli. Talle meeldisid erksaväilised püsi- ja suvelilled, hiljem rajas ta nägusa kiviktaimla. Kevadel või suvel tõi isa aiast suure kimbu sireleid, pojenge, hiigelpikki siniseid kukekannuseid, tuli punaseid talimoone, erksates
värvides astreid, daaliaid, gladioole või krüsanteeme, seadis need vaasi või kahte vaasi, leidis maalimiseks sobiva koha ja otsis lõuendi ning pintslid välja. Mõne päevaga valmiski värvirõõmus õlimaal. Meelsasti jäädvustas ta ka lihtsaid põllulilli, eriti rukkililli ja karikakraid. Tema tööd koduses ateljees on meenutanud kolleeg Karin Luts: " Maalimistöö ajal oli mustale tiibklaveri kaanele asetatud vähemalt 10 erisugust lillekimpu, mille keskel Kristjani pikk kuju maalitoendi ees, nagu orkestrijuht, silmadega liikus õielt õiele. Seal selles oma loodud miljöös kujunes Tederist üks meie poeetilisemaid ja lüürilisemaid lillemaalijaid, kuigi tema toodangus leidus ka rohkesti vaikelusid, Tartu vaateid ja portreemaalinguid. Tema töötas oma lõuendite juures aedniku kannatliku püsivuse ja armastusega." Need tööd leidsid tee paljudesse kodudesse, neid osteti ka mitmesuguste tähtpäevade puhul. Näiteks kinkis üliõpilasselts Veljesto Gustav Suitsule 60. sünnipäevaks suure lillemaali, mis kaunistas Rootsiski kirjaniku kabinetti. Kunstiteadlane Jüri Kuuskema on öelnud: "Just lillemaali ja natüürmordi viljelejana on Kristjan Teder pälvinud kaaluka koha Eesti kunsti ajaloos. Lopsakad buketid astritest, daaliatest, krüsanteemidest, tulpidest, põllulilledest on motiivideks, milles Kristjan Tedre . värvimeel avaldub kõige
meisterlikumalt.'.' "
1930. aastail sõitsime, isaga peaaegu igal suvel Valgamaale Kuigatsi Reinukesele vanaisale­-vanaemale külla, kaasas lõuendipakk, värvikast ja kokkukäiv molbert ning kingitused. Vanaisa oli elava jutu ja laia silmaringiga mees, ta pajatusi kuulasin ammuli sui. Vanaema oli vaikne ja töökas, suvel askeldas aias ja kasvatas lilli. Talvel kudus ta värvikaid kangaid. Küllap päris isa oma ilumeele ja lillede armastuse just emalt. Ka vanaema õetütre tütar kunstnik Leili Muuga on sageli pastelsetes toonides jäädvustanud lilli.
Kuigatsi ümbruse kaunis looduses jalutades leidis isa peagi mõne huvitava vaate, mida hakkas lõuendile jäädvustama. Seetõttu ongi K. Tedre loomingus palju Mägiste, Puka, Sangaste ja Arula maastikke. Ka Kuutsemäel käis ta maalimas. Paaril korral olin minagi kaasas, siis käisime ka mäejalamil elavaid sugulasi vaatamas. Unustamatu elamuse jättis vaade kõrgelt Kuutsemäelt Võrtsjärve suunas: ees ümmargused mäekuplid, metsatukad ja luitunud katuseharjad, taamal sinakas­ rohelised metsad, mis uppusid uduvinesse. Seda atmosfääri tajumegi ta maastikes.
Korduvalt maalis isa kevadist õitelumes puudega või suvist aeda (ühe maali pealkirjaks panigi ta "Suvi (Oma Vaev)". Ta jäädvustas sageli mitmesuguseid Tartu vaateid. Aeg-ajalt maalis ta portreid oma perekonna liikmetest, tuttavatest ja kultuuritegelastest.
1939. aasta lõpul toimus Tallinnas ja järgmise aasta algul Tartus kuue kunstniku (Adamson - Eric, A. Bergman - Vardi, J. Grünberg, K. Liimand, K. Pärsitnägi, K.Teder) maalidenäitus, mis äratas suurt tähelepanu. Isa esines seal 16 maaliga. Kunstnik ja luuletaja Indrek Hirv kirjutas äsja: "Mina teadsin lapsena kaljukindlalt, et Eesti kõigi aegade kõige ilusam, huvitavam ja olulisem näitus oli nn. kuue maalija näitus 1940, aasta algul Pallases" ja lisas: "Aga arvati ka, et Tedre piltides on mingi väga iseloomulik, väga eripärane väärtus, mis teistel puudub: suur, jäägitu , armastus looduse ja lillede vastu."
Kui 1940. aastate teisel poolel hakkas üha suuremat mõju avaldama okupatsioonivõimude vulgariseeriv lähenemine kunstile ja nõuti temaatilisi maale, siis algasid isal rasked ajad. 1950. aastal heideti formalismi ja muude süüdistustega Kunstnike Liidust välja umbes 50 kunstnikku, sealhulgas K. Teder. Isa liikmeõigused taastati 1955. aastal.
Vahepeal töötas ta peamiselt Tamme puukoolis mesinikuna. Eriti intensiivselt maalis ta oma viimastel eluaastatel. Viljakateks kujunesid loomingulised reisid Kaukaasiasse, Krimmi ja Koola poolsaarele. Peas mõlkus ka mälestuste kirjutamine, kuid valmis said ja ilmusid mälestused E. Wiiraltist. Ta kavandas oma suurt ülevaatenäitust Tartus kuuekümnenda sünnipäeva puhul, aga seda ta silmad enam ei näinud. Kristjan Teder suri 2. aprillil 1960 ja on maetud Tartu Pauluse kalmistule".
Sajanda sünniaastapäeva puhul ilmus värviliste postkaartide komplekt kunstniku tuntumatest lillemaalidest.
 
 
 

Elmar Roots (19.04.1900 - 12.12.1962)

 
19. IV 1900 sündis toonases Kuigatsi vallas Priipalus loomaarstiteadlane Elmar Roots. Tema koolitee algas kodukoha kirikukoolis ja jätkus Sangas­te kihelkonnakoolis.
Elmar Roots õppis aastail 1915-1920 Tartu Õpetajate Seminaris ja 1920-1924 Tartu Ülikooli loomaarstiteaduskon­nas. Pärast seda töötas Roots lühikest aega Haapsalu jaos­konnas loomaarstina ja hiljem loomaarstiteaduskonna väike­1oomakliinikus nooremassis­tendina. Aastail 1926-1928 täiendas noor loomaarst end Viini loomaarstiülikoolis ja Leipzigi ülikoolis. 1927. aastal kaitses ta Viinis veterinaar­meditsiini doktori väitekirja.
1928. aastal algas Elmar Rootsi õppejõu ja teadlase kar­jäär Tartu Ülikooli loomaarsti­teaduskonnas, esialgu dotsen­dina, seejärel aastail 1931 - ­1933 erakorralise ja 1933 - 1941 korralise professorina. 1930ndatel aastatel pidas Elmar Roots ka loomaarstiteaduskon­na dekaani ja ülikooli prorek­tori ametit. 1939. aastal auta­sustati teda teenetemärgi Valge­tähe III klassi ordeniga.
Elmar Roots õpetas üliõpi­lastele. loomatervishoidu, piimahügieeni ning kalade ja mesilaste haigusi. Tema tea­dustööd käsitlesid peamiselt lehmade udarapõletike tekita­jaid (esmakordselt Eestis) ja brutselloosi. Tema juhenda­misel kaitsesid doktoritöö hili­semad TRÜ ja EP A professorid Elfriide ja Vassili Ridala.
Elmar Rootsi viljakas õppe­ ja teadustegevus jätkus Vene okupatsioonist tingituna Saksa­maal. 1947. aastal kutsuti ta Giesseni ülikooli veterinaar­hügieeni ja loomataudide pro­fessoriks ja samanimelise ins­tituudi direktoriks. Nendes ametites töötas ta surmani. Lühikest aega on Elmar Roots olnud Giesseni ülikooli loo­maarsti teaduskonna dekaan.
Giessenis uuris ta loomade nakkushaigusi, eriti brutsel­loosi, lindude salmonelloosi ja sigade punataudi ning osales Giesseni ülikooli I elektron­mikroskoobi osakonna raja­misel. Prof E. Rootsi kõige hinnalisemaks uurimistulemu­seks peetakse marutaudi vii­ruse kindlakstegemist loomade peaajus. Elmar Roots avaldas ühtekokku sadakond teadus­tööd, koostas 175 ettekannet ning oli loomatervishoiualase õppe- ja käsiraamatu kaas­autor.
Elmar Roots oli rahvusva­heliselt tuntud ja tunnustatud teadlane. Ta valiti Ameerika Veterinaarmeditsiini Assot­siatsiooni ja Saksa Veterinaar­meditsiini Seltsiauliikmeks, Zürichi Ülikooli audoktoriks ning Saksa Loodusteadusliku Akadeemia veterinaarmedit­siini osakonna liikmeks.
Elmar Roots suri 12. detsembril 1962 Saksamaal Giessenis. Tema elu ja tegevus on ilmekaks näiteks ühe eestlase vaevarikkast, kuid edukast pürgimisest maa­ilma mainega õppejõuks ja teadlaseks, hoolimata 20. sa­jandi esimese poole murrangu­test Eesti ajaloos.
 

Priipalu Apostliku Õigeusu Kirik

 
 Priipalu Apostlik Õigeusu kirik
 
Priipalu õigeusukogudus kannab püha Vassili (Basiliose)nime. Kirikuisa Vassili elas neljandal sajandil. Oma üleskirjutuste näol jättis ta kristlaskonnal tohutu varanduse. Tema tööd usuteaduse, dogmaatika, homileetika ja moraaliõpetuse alal on kasutamisväärsetena säilinud tänapäevani. Basiliose väljatöötatud liturgiajumalateenistuse kord on tänapäeval õigeusukirikutes kasutusel kümme korda aastas. Kirikuisa mälestuseks on Eestimaal pühendatud peale Priipalu veel kolmes kirikut – Juuru, Tõstamaa ja Laimjala.
Priipalu kogudus asutati 1846. a. Esimeseks preestriks määrati Pihkva vaimuliku seminari noor preester isa Jakob Boikov. Ta valdas suurepäraselt eesti keelt, mille õppis selgeks Pihkva seminaris, kus 1842. aastast oli üheks õppealaks ka eesti keel. Noor hingekarjane ei jäänud aga siia kanti kauaks, 1846. a viidi üle Saaremaale, kus oli preestriks surmani (1900).
Tema asemele määrati kogudusele jällegi Pihkva vaimuliku seminari noor ja innukas preester isa Kosma Muraveiski. Temagi valdas kohalikku keelt ja on teada et ta salvis (liitis) õigeusuga 2481 eestlast. Isa Muraveiski teenis 1850. aastani.
Kogudus kandis esialgu Alamõisa (Althoff’i) nime, kus ka üüriti ruum jumalateenistuste jaoks. 1849. a viidi koguduse palveteenistused üle parve külla, mis asus Soontaga mõisa maal.
Puust kivivundamendiga kirik ehitati riigi raha eest ja valmis 1857. a. Mõõtmetes ei olnud pühakoda eriti suur (15 meetrit pikk ja 11 meetrit lai). Ehitust toetas ja aitas igati ka preester Stefani Bežanitski, kes teenis kogudust aastatel 1850 – 1861. Isa Stefani pärines preestrite perekonnast, tema järeltulijad viis poega Viktor, Vladimir, Nikolai, Aleksander ja Vassili ning pojapoeg Boriss ja pojapojapoeg Nikolai valisid kõik preestriameti.
Kiriku juures asus kalmistu, kuhu on maetud ühtekokku 2290 õieusulist eestlast. Esialgu kuulusid kogudusse 22 valla talumehed, koguduse piirala oli väike. Näiteks 1869. a. registreeriti 3488 liiget. Suuruse pärast eraldati osa rahvast Tuhalaane, Suislepa ja Rõngu kogudustele. Samal ajal eraldus Priipalu kogudusest iseseisev Brinckenhoff’i kogudus, kuid sai olla sellena lühikest aega (1861-1873). Uuel kogudusel puudus oma kalmistu, kool ja kirik, 1873 ühendati see tagasi emakogudusega.
Kivikiriku ehitamist alustati 1873. a. ja see valmis 1878. a. Kirik ehitati parun von Nolcken’i maale ja asus 10 kilomeetri kaugusel vanast puukirikust ja surnuaiast. Püha Vassili kirik õnnistati sisse 6. oktoobril 1879. a. Tartumaa praosti Pavel Aleksejevi, kohaliku Vsevolod Mutovozovi ja mitme teise preestri kaasteenimisel.
Priipalu kirik 20 sajandi algusaastail
Priipalu kirik 20 sajandi algusaastail

---

Mulkide poolt 19 sajandi lõpus ülesostetud maadele rajatud talud hajaasustuses. Kompaktse asustusega on küla Keeni raudteejaama juures ja seda just tänu raudteele, sest raudtee äärne elamu andis liikumisvabaduse sealsele elanikule ja raudtee andis ka tööd. Keeni raudteejaamast (Sangaste vald) algas Valgamaa inimeste teekond Siberisse 25.märtsil 1949 aastal. Arhitektuurimälestisena tuleks võtta kaitse alla Lota mõis kui väga vana ehitis. Mõisa hooned on täna kasutuseta, kuid kindlasti oleks võimalik arendada tema baasil üks väike, südamlik, külalislahke majutusasutus, millele lisab väärtus Lota oja ärakasutamine. Lota puhul tuleb arvestada juba Otepää mõjuga turistidele, aga eriti talvespordi harrastajatele ja pühapäevasuusatajatele. Lota mõisast umbes 2 kilomeetrit läände jäävas Killinge külas on pühapäevasuusatajatele igati väärilised mäed. 
 
Lota mõis
 

Lota mõis (Charlottenthal in Kirchspiel Theal, Kreis Dorpat)

Väike Lota mõis (saksa k Charlottenthal) asutati 1790. aastal, mil ta eraldati Keeni mõisa läänepoolsetest aladest. Arvatavasti üsna pea pärast asutamist (1790tel) kerkis mõisa väike, kuid kaunikujuline varaklassitsistlik peahoone. Poolkelpkatusega hoone seinapindu kaunistavad pilastrid. Peahoone on säilinud meie päevini, kuigi 1970. aasta paiku on teda veidi ümber ehitatud, sh muudetud akende kuju. Ajaloolise jaotuse järgi Tartumaale Sangaste kihelkonda kuulunud mõis.
 
 Säilinud vaated mõisa peahoonele ja kõrvalhoonetele.
 
 
Säilinud vaated mõisa peahoonele ja kõrvalhoonetele.
 
 
 
Küüditatute mälestuskivi Keeni raudteejaamas
 

Ali(i)de Ertel (25.07.1877 – 20.12.1955)

 
Alide Ertel
Naiskirjanik Alide Ertel on sündinud 25. juulil1877. aastal Sangaste kihelkonnas Laatre vallas Soome talus. Ta hilisemgi elutee on tihedalt seotud koduvallaga ja oma viimset undki puhkab Alide Ertel sünnikodu lähistel Puka kalmistul.
Arvesse tulevam osa Erteli ilukirjanduslikust loomingust on sündinud sajandi kahel esimesel aastakümnel. Kõnealuse ajastu suured ühiskondlikud murrangud ja tihti üksteisega vastuolus seisvad kirjanduslikud voolud on jätnud sügavaid jälgi ka ta loomingusse. Alide Ertel kuulus nende noorte haritlaste hulka, kes tuliselt tervitasid 1905.aastal rahvarevolutsiooni. Sellele järgnenud stolõpinliku reaktsiooni perioodil laskis ta end mõjutada aga ka meil parajasti moodi läinud uusromantismist. Tolleaegses luules oli autor sageli sunnitud oma siirast poolehoidu revolutsioonilistele ideedele peitma sümboolsete vihjete taha. Ühtlasi on ilmne, et kirjanikul ei jätkunud reaktsiooni süvenemise olukorras usku proletariaadi vabadusvõitluse vääramatusse võidusse. Nii jääb ta näiteks luuletuses "Mu lugu" nagu kõheldes poolele teele seisma ega ole veendunud, kas ta näeb oma taotluste lõplikku võitu. Poeedi osaks kodanlikus ühiskonnas peab ta eeskätt valude ja kannatuste lauluks ülendamist (luuletus "Ütle mulle").
Sümbolistliku põhikoega luule kõrval lõi Alide Ertel tollal siiski ka oma esileküündivama proosateose. Selleks on vallavaeste elu käsitlev jutustus "Rooste", mis ilmus 1910. aastal Tartus eri raamatuna. Autori enda kinnitust mööda on ta teose kirjutamiseks kasutanud lapsepõlves omandatud vahetuid muljeid. Nimelt asunud ta isakodu, Laatre valla (nüüd Õru vald) peal ka kohalik vaestemaja, mille hoolealuste vaevalist elujärge tulevane kirjanik tähelepanelikult jälginud. Sellega on "Rooste" juba oma ainestikult meie proosakirjanduses ainulaadne teos. Fr. Tuglase hinnangul on see Alide Erteli raamatute hulgas "kõige kaaluvam, andes võrdlemisi realistliku ja usaldatavam läbilõike ühe vaestemaja igapäevasest elust.
Järgnenud Esimese maailmasõja ja Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni perioodil ei suutnud kirjanik toimuvates ühiskondlikes protsessides alati õigesti orienteeruda.
Märkimisväärsed on sellest perioodist mõned ta allegoorilised miniatüürid, mille satiiri nooled on sihitud kõduneva kapitalistliku korra väärnähtuste vastu.
Huvitav on ka Alide Erteli folkloorsete sugemetega põimitud muinasdraama "Kiirtepärg", miile põhiprobleemiks on vaba indiviidi ja kodanliku ühiskonna vahekord. Draama ühe peategelase Ussikuninga kujus võib näha Eesti seitsmesaja-aastase orjaöö jooksul valitsenud ekspluataatorliku, rahvavaenuliku võimu võrdkuju. Kahjuks on teos ülekoormatud sümbolistliku butafooriaga j a see takistab teose kunstilist mõjulepääsu.
Alide Erteli loomingul on kindel koht sajandi alguse eesti kirjanduspärandis. Kirjaniku isa Juhan Ertel oli vallavanem ning sellesse ametisse pääsesid ikka jõukamad ja positsioonikamad mehed. Juhan Ertel kosis naiseks Vilhelmiine Grossi Saksamatsi talust Ertelite perekond kujunes suureks -13 last. Vanematele lastele võeti saksa kasvataja, nii et lapsed said võõrkeeled juba maast - madalast suhu. Kõigile võimaldati oma aja kohta hea haridus.
Alide oli pärast kodust ettevalmistust õppinud Tartus A. Salomoni kõrgemas tütarlastekoolis, hiljem 1910.-1911.a. täiendanud oma haridust Saksamaal, huvitudes pedagoogikast ja põllumajandusest
Õpetatud linnukasvatajana pöördus ta tagasi kodumaale ning on hiljem ajuti sellegi ametiga tegalnud, teenides endale Otepää kandis Tibu - Tante hüüdnime. Peale emakeele oskas ta saksa, vene, inglise ja prantsuse keelt Soome talu tagakambris ei puudunud ka klaver ning mõnedki talvekuud saatis kirjanik mööda peamiselt musitseerimisega. 1899.a lõpul reisis Alide Pariisi, kavatsedes siin arstiteadust õppida. See plaan jäi küll ellu viimata, kuid eesti naine Seine 'i kaldal oli tollal haruldus ning maailmalinngi pidi Sangaste neiut millegagi rikastama.
Aastail 1910-1911 on ta Saksamaal, 1911-1914 töötab koduõpetajana Moskvas, Saraatovi kubermangus ja Kaukaasias, Esimese maailmasõja aastail on ta Otepää kandis Rebaste koolimajas Arula lastele esimest kirjatarkust jagamas. 1916.aastal läheb Alide Ertel kodukanti õe majapidamisse linnukasvatust arendama. l918.aastal asub Alide Tartusse ning teeb otsustava katse kirjanikuks saada. Järgmisel aastakümnel (1921-1930) töötas ta õpetajana Pärnus ja Kärdlas . 1930. aastal asub ta kodutallu. Alide Erteli viimased eluaastad möödusid Otepää maadel Alajärve talu ääremaal Mõtsa tares. Ühel jõulueelsel päeval viis regi Ala-Linnamäe talust väikesele Puka surnuaiale lihtsa kirstu. Hiljem asetatud marmortahvlilt võib lugeda, et Alide Ertel on surnud 20. dets. I 955.aastal. Alide Erteli looming:
Rooste. Jutustus. Tartu 1910.
Allegooriad. Tartu 1919.
Moodne daam. Kolm novelli. [Tartu 1919.]
Lilla lehekesed. Ajalooline romaan.(1901-1919). [Tartu 1919.]
Kiirte pärg. Muinasdraama. Tartu 1919.
Pühajärv. Muinasdraama. Tartu 1919.
Moodne daam. Viis novelli. [Tartu 1920]Muinelmad. Tartu 1929
 

Jaan Häusler


Soome kõrval Vedru talus sündis 1848 aastal sulase pojana Jaan Häusler, kellele kuulub kindel koht eesti muusika ajaloos.1877 aastal asus energiline, kogemustega ja ärksa vaimuga Jaan Häusler Aleksandri valla vallakirjutaja ja Rammuli kooli (Väimela Rammuli 3-klassiline Vallakool, praegu Parksepa Keskkool) koolmeistri ametikohale. Aastase töö tulemusena õnnestus tal 1878 aastal asutada 14 liikmeline Väimela valla pasunakoor. 1885 aastal lahkus Häusler Väimelast, andes dirigendikepi kõige andekamale mängijale Mihkel Pihlale.See energiline koolmeister asutas 1880 aastal  pasunakoori veel Põlvamaal Kähris ja veidi hiljem ka Peril. Tema asutatud Tsooru pasunakoor oli üks neljast, kes võttis osa I üldlaulupeost 1869 aastal. Jaan Häusler osales ka Võru seltsi "Kannel" asutamisel, võttis aktiivselt osa Võrumaa I laulupeo organiseerimisest ja Tartu "Vanemuise" Seltsi tegevusest.

 

 Arhitektuurimälestis Killinge magasiait, reg.nr 23344